Unistused täituvad: potipõllupidaja teekond kontorilaua tagant noortalunikuks
(7)Tartu linnavalitsuses töötanud Kairi Kuusik räägib, kuidas temast sai Kairi Raja talust, PRIA 60 000eurose toetusega noortalunik, kes rajab hakatuseks hektarist vaarikaistandust. Hakkame lugude sarjas iga kuu elama kaasa tema talupidajaks kasvamise rõõmudele ja muredele.
Äratundmine tuli piparmündi-vaarikateed juues
„Viimastel suvedel oleme veetnud perega palju aega maakodus, Raja talus Põlvamaal. Alustasime mesindusega, korrastasime ja koristasime taluhooneid. Ühel suvepäeval, kui istusin õues vana tamme all, tekkiski idee rajada põllumaale vaarikaistandus ja hakata tulevikus marju ise külmkuivatama,“ meenutab Kairi Kuusik idee sündi.
Tänaseks on perenaine jõudnud istanduse rajamise lävele: toetus on pangakontole laekunud, nõuanded kogutud, taimed ja tehnika valmis. Muld on tahenenud ja istanduse maa on ettevalmistamisel. Paari nädala jooksul saab hektari jagu vaarikataimi mulda. Kairi loodab veidi ka heale õnnele.
Raja talu asub Eesti kagunurgas Kanassaare külas, Põlva vallas ja ajaloolise Vana-Võrumaa Räpina kihelkonnas Põlva-Räpina maantee ääres omaaegse Räpina kihelkonna ja Toolamaa mõisa maade piiril, millele viitabki Raja nimi. 1885. aastal Toolamaa mõisa renditaluna loodud talukoht osteti sajandi lõpuks välja.
„Miks just vaarikas? Vaarikas on minu lemmikmari. Tean, et kõige kasulikum on neid marju tarbida värskelt, kuid alles mõned aastad tagasi avastasin, et väga meeldiva maitsega ja tervislikud on ka külmkuivatatud marjad. Tundus hea plaan kasvatada seda, mida ise armastan süüa. Samas on marja hind suhteliselt kõrge. Samuti sobib vaarikas hästi mesindusega, millega tegeleme: taim vajab tolmeldamist ja mesilane saab vaarikalt hea nektarisaagi,“ avab ta valiku tagamaad.
Talvel oma armastatud vaarika-piparmünditeed juues jõudis Kairi järeldusele, et riskide maandamiseks võiks veel üht kultuuri kasvatada. Miks mitte piparmünti?
Kindlust andis Eesti ühe suurima piparmündikasvataja selgitus, et turg nõuab rohkem, kui kasvatada jõutakse, ja ruumi uutele tulijatele jagub.
Kairi tunnistab, et tema kogemus aed- ja köögiviljade kasvatajana on tagasihoidlik, pigem potipõllupidaja oma: „Ebaõnnestumistest olen õppinud ja täiesti nõus ütlusega, et suurte saavutuste saladus peitub äpardustest õppimises. Paar aastat tagasi tegime Tartusse linnakodu aeda kartulimaa ja üllatusime, kui sügisel võtsime üles vähem, kui maha panime. Arvasin, et varasema aiakanala kohal on väga hea ja rammus muld, kuid mul polnud õrna aimugi, et pinnas on seetõttu üle väetatud ja liiga toiteelementide rikas.“
Visadus ja teise katse edu
Plaan rajada piparmündi- ja vaarikaistandus tundus Kairile aina ahvatlevam. Ta oli jõudnud äratundmisele, et aitab palgatööst, aeg on hakata ettevõtjaks ja iseenda tööandjaks.
„Meeldis väljavaade paindlikust tööajast: osa aastast olen väga hõivatud, kuid teise osa saan see-eest tegeleda hobidega või reisimisega,“ lahkab Kairi ettevõtjaks olemise plusse.
Suureks elumuutuseks motiveeris Kairit PRIA põllupidamisega alustava noortaluniku toetus, mida on tema tuttavadki saanud.
Värske noortalunik hindas toetuse suurimaks plussiks omaosaluse puudumist. Ei eeldata ulmelisi müügitulemusi ja suur osa toetusest makstakse välja pärast toetustaotluse rahuldamist. Kopsakas, 60 000eurone toetus on piisavalt suur mõistliku plaani elluviimiseks.
„Kuigi varem olen tööalaselt palju tegelenud projektide aruandlusega ja taotluste kirjutamisega, minu esimest taotlust 2022. aastal ei rahuldatud. Mul oli tugev äriplaan, kuid puudus põllumajanduslik töökogemus ja vastav haridus. See jättis pingereas tahapoole neist taotlejatest, kel olid need tingimused täidetud,“ tunnistab Kaire, et kirjutas paari nädalaga taotluse, milles paistis välja erialaste teadmiste nappus ja vähesed taustaandmed.
Ent idee jäi innustama ja Kairi ei pea end allaandjaks. Järgmisel aastal sai äriplaan kõva lihvi ja ta ise käis mitmel kasulikul täienduskoolitusel, kus õpetati vaarikakasvatust kui turundust. Eelmisest sügisest õpib ta Räpina Aianduskoolis aianduse eriala.
2023. aasta suvel ootas Kairi juba enesekindlamalt PRIA taotlusvooru avanemist. Pinget tekitas teadmine, et vanuse tõttu saab ta noortaluniku toetust taotleda viimast aastat.
„Riskide maandamiseks otsisin endale konsulendi, kes vaatas mu taotluse üle ja andis tagasisidet. Sain mitu head tähelepanekut täienduseks, kuid rohkem kiita ja kinnitust, et väljavaated õnnestumiseks on head,“ meenutab Kairi meelerahu tagasisaamist.
Ta ei salga, et tegeles ainult plaaniga. Kairi ei mõelnudki, mis saab siis, kui ta toetust ei peaks saama, vaid alustas juba eelmisel sügisel enne taotluse esitamist tulevase istanduse maa harimist.
Traktoriga sõbrunemine seisab ees
„Kuna mul pole veel traktoriga häid suhteid, alustas mu mees seni mesilaste korjemaaks olnud aasa kündmist. Mis tehnikasse puutub, siis teen edusamme: hiljuti õppisin sõitma ja tagurdama autoga koos kolmemeetrise haagisega. Tundub, et pean oma kaheksa-aastasest pojast õppust võtma ja ka meie 20hobujõulise traktoriga sõitmise korralikult ära õppima. Tema sõidab traktoriga või lõkkeplatsile vahukomme grillima,“ räägib Kairi. Ta tahab traktoristi abi rollist suvega päris traktoristiks areneda, kes tunneb haakeriistu ja nende otstarvet.
Eelmisel sügisel jõudis perenaine võtta mullaproovi ja laborisse saata, sellest tuli teadmine, et muld on happeline ja toitainetevaene.
„Tagantjärele tarkusena oleksin pidanud aianduskooli astuma aasta varem, oleksin saanud kogutud teadmisi rohkem rakendada ja ka ettevalmistavaid tegevusi, näiteks maa lupjamist, varem alustada. Nüüd tuleb seetõttu enam vaeva näha ja rohkem investeerida väetistesse ning koostada väga hea väetusplaan,“ kiidab ta koolitarkuse olulisust.
Paar päeva enne taotluse esitamist astus ta Eesti noortalunike organisatsiooni liikmeks, osalt selleks, et veenda hindajaid oma kindlas kavatsuses siduda tulevik põllumajandusliku ettevõtlusega.
Kuidas naisterahvas töödega hakkama saab?
Novembris esitas Kairi e-PRIA keskkonnas taotluse ja jaanuari alguses sai kursuseõelt hilisõhtuse sõnumi: „Vaata, hindamistulemused on PRIA lehel üleval!“
Taotlus oli paremuselt 59., seega toetuse saajate hulgas.
„Olin nii üliõnnelik, et ajasin isegi magava mehe üles ja ütlesin, et nüüd tuleb mesilaste pidamise kõrval alustada ka vaarika- ja piparmündiistanduse rajamist,“ meenutab Kairi.
Veel tuli vastata mõnele täpsustavale sisulisele küsimusele, millele Kairil olid kiired vastused võtta, ja 2. veebruari tuli PRIAlt lõplik kinnitus taotluse rahuldamise ja toetuse määramise kohta.
Otsuses rõhutati, et kuna kõnealune programm lõppeb, peavad kõik tegevused olema ellu viidud hiljemalt järgmise aasta 1. novembriks. Ka peab Kairi olema selleks ajaks omandanud põllumajandushariduse ja 4. taseme kutse.
Viis päeva hiljem oli kolmveerand toetusest Kairi ettevõtte kontol.
Esimesel kuul pärast toetuse saamist võttis värske noortalunik üsna rahulikult.
„Veebruari lõpus alustasin vaarikataimede tellimist. Otsustasin jääda kolme sordi juurde ja tellida taimed kahelt tootjalt. Sortide valikus pidin tegema kahjuks muudatusi vastavalt sellele, mida oli vajalikus koguses saada. Kokku tellisin 3600 vaarikataime, sortidest ’Glen Ample’, ’Tulameen’ ja ’Laszka’,“ rääbib Kairi esimestest sordivalikutest.
Kui Kairi hinnapakkumisi küsis, näiteks kastmissüsteemi ja väetiste ostmiseks, küsiti talt korduvalt, kes tal selle „töö“ siis ära teeb.
„Mitte ei taheta uskuda, et üks naisterahvas võib ise ka istanduse rajamise ette võtta. Olen muidugi arvestanud, et spetsiifilised ühekordsed tööd tellingi sisse. Oluline on püsida eelarves, enamiku töödega saame istanduse rajamisel hakkama oma perega. Olen planeerinud, et esimestel aastatel ongi tööjõuvajadus, välja arvatud korje ajal, kaetud oma pereliikmete panusega,“ märgib ta.
Esimesel paaril aastatel ei ole tal plaanis korjajaid palgata, ta loodab sugulastele, sõpradele ja Räpina kooli õpingukaaslaste abile. Marjasõbrad saavad oma saagi korjata ise.
